Floks on üks nendest taimedest, kes potis kasvada ei taha. Nii jäävad nad taimeplatsil täiesti ebaõiglaselt tähelepanuta. Sellest veidi õnnetust potitaimest saab peenras sügisene pärl. Flokside leekiv värv ja magus lõhn ei jäta kedagi külmaks. Paljudele seostub floksi kasvatamine ehk tohutute lehehaigustega, kuid tänapäevased sordid on aretatud palju haiguskindlamaks ning saate nautida nende ilu. Jälgides kasvukoha valikul leeklille eelistusi, saate terved ja rikkalikult õitsvad taimed paljudeks aastateks.
Ajaloost ja aretamisest
Floks on Põhja-Ameerikast pärit vana kultuurtaim. Ladina keelest tõlgituna on phlox leek või lõke. Aedades on neid kasvavatud juba 18. sajandi algusest nii Inglismaal kui Prantsusmaal. Ajalooliselt on olulised aretajad olnud Symons-Jeune, Bloom ning Arends. Arends oli põhiliselt hübridiseerija ja katsetaja. Nende aretatud sorte on siiani kaubanduses saadaval. Nemad uurisid ja pidasid kõige olulisemaks õitevärvi, kuid tänapäeval on olulisem haiguskindlus ja taimede kompaktne kasv. Näiteks Hollandi aretajad soovivad, et taimed oleksid madalamad, sest nii on neid lihtsam transportida. Teine põhiline aretaja riik on Põhja-Ameerika, kus peetakse oluliseks resistentsust jahukaste suhtes.
Iseloomustus
Leeklillel on lõhnavad õied, mis on koondunud pikkade ja jäikade varte tippudesse. Seal moodustuvad suured koonuselised pöörised. Rikkalik värvivalik algab valgest ja lõppeb lillade toonidega. Õitsevad juulist kuni külmadeni. Lehed paiknevad varrel vastastikku ja on kuni 2,5 cm läbimõõduga.
Flokse tasub aeda kindlasti valida, sest meeldiv aroom meelitab ligi ka erinevaid putukaid, nii mesilasi kui liblikaid. Aiaelu rikastavad kõiksugu mutukad ja putukad, selle peale tasub mõelda.
Tegemist on ka väga hea lõikelillega, mis on vaasis kena nii üksikult, kuid heaks lisandiks erinevatesse kimpudesse.
Koha valimine aias
- Ideaalseks kasvukohaks on selline koht, kuhu paistab hommiku- ja õhtupäike. Poolvarjus on taimed kõrgemad ja õitsevad hiljem.
- Parasniiske ja viljaka pinnasega. Kindlasti ei meeldi neile happeline, raske savimuld ja kiiresti läbikuivavad liivased mullad. Mulla läbi kuivamine annab hea tõuke jahukaste tekkimisele.
- Seisev vesi võib taimed hukutada, sest juurestik mädaneb.
- Istutage tuultele avatud peenrale, õhul peab olema võimalus liikuda, ka see annab taimele tugevama tervise.
Istutamine
- Meie müüme potistatud taimi, mida saab istutada terve hooaja vältel. Suur hulk taimi on meil Eestis juba ka talvitunud. Paljud sordid on meil paljudatud emataimede peenrast. Kollektsioonis on meil juba üle 50 sordi.
- Istutamiseks kaevake auk, mis on suurem kui pott. Muld peaks olema läbi kaevatud 30-40 cm sügavuselt. Taimede vahekauguseks sobib 60 cm.
- Lisage auku kõdusõnnik või viljakas kompostimuld.
- Nüüd kastke auk märjaks. No kohe uhkelt kastke, et ikka ujuks.
- Kui võtate taime potist välja, siis harutage tema juuri veidi lahti. Siis saab ta aru, et ei ole enam potis ja saab hakata oma “varbaid” sirutama. Nii läheb taim kiiremini kasvama.
- Istutamisel sättige kasvupunagad 4 cm sügavusele mulda.
- Vajutage muld kõvasti taime ümber kinni, et juurte vahele ei jääks tühimikke.
- Võimalusel lisage kooremultši. Floksidel on pinnapealne juurestik ja puhmikud kerkivad mullast iga aasta veidike, multš hoiab neil niiskust, kaitseb ülekuumenemise ja külmumise eest.
- Nüüd oluline osa: kastke! Värskelt istutatud taim vajab rohkem vett. Kasta tuleb peale istutamist veel korduvalt. Võite arvestada 10 liitrit vett ühe taime kohta. Kastke ikka juuri, mitte lehti.
Hooldus enne ja peale õitsemist
Kevadel väetage taimi kompostiga. Kompleksväetised sobivad samuti. Mineraalväetiste puhul jälgige lämmastiku sisaldust. Liiga rammusal “toidul” muutuvad taimed haigustele vastuvõtlikumaks. Teiseks mureks tekivad siis pikad varred, mis ei jaksa õisikuid kanda. Nii on teil kauni leeklille puhma asemel hoopis üks lamandunud õnnetusehunnik.
Juurekava on üpris pinnapealne ja taimed kerkivad mullast iga aasta veidike. Multšimine hoiab niiskust, kaitseb ülekuumenemise ja külmumise eest. Pinnapealse juurestiku kaitseks on hea istutada flokside ette mõned madalad taimed. Siis on kaitstud juured ja silma eest peidetud alumised floksi lehed, mis kiiremini vananevad kui ülemised.
Leeklill vajab korralikuks kasvuks piisavalt niisket pinnast. Pikema põua ajal tuleks taimi kindlasti kasta. Kastmisel on oluline, et vesi ei läheks lehtedele. Vihmutit kasutades kastke päeva esimeses pooles, siis jõuavad lehed päeva jooksul kuivada.
Sügisel peale õitsemist tuleks varred maha lõigata. Alles peale külmanäpistust lõigake varred maani maha. Haiged taimeosad tuleks kindlasti põletada, kuid terved varred võib panna komposti.
Ümberistutamist ja jagamist vajavad puhmad umbes 5-6 aasta tagant. On sorte, mis vajavad seda tihemini. Jälgige oma taimi, nad annavad teile teada. Uuendamise vajadusest annab märku taime vähene õitsemine, lisaks on õitsemine koondunud väljaspoole. Varred muutuvad peeneks. Jagamist on hea teha mais või sügisel peale õitsemist.
Jagamisel eraldage taimed osadeks nii, et ümber istutamiseks jääks vähemalt 3 võrset. Istutage taim 2-3 cm sügavamale kui ta oli enne. Istutamisel sättige juured laiali ja varrejupid ikka taeva poole.
Sobivad naabrid
`Creme de la Menthe` 
`Olympus`
Leeklilled on imeline täiendus igasse aeda. Sobivad nii vanasse taluaeda kui uude elurajooni värskelt rajatud lillepeenrasse. Oma kõrguse poolest on nad peenras keskliini taimed- puude ette ja madalamate püsilillede taha.
Muidugi ei tasu varjata kirjuleheliste sortide efektseid leht. Näiteks: `Creme de la Menthe`, `Olympus` .
Erinevatest sortides planeeritud floksipeenar on pilkupüüdev lahendus, kuid ruumi puudusel annab neid kombineerida pea iga teise püsikuga.
Tasub katsetamist:
- Koos erinevate kõrrelistega moodustavad kaasaegse ja õhulise vaate
- Buddleja (pildil)
- Päevaliiliad
- Monarda
- Päevakübarad
- Heleenium
- Kukeharjad
Haigused ja kahjurid
Üha enam pööratakse aretamisel tähelepanu haiguskindlusele. Sellest hoolimata võivad taimi tabada mõningad mured.
Märganud hallitavaid lehti, siis kindlasti ei tohi neid komposti panna. Sügisel tasub peale pealsete äralõikamist raputada peenrasse lehtpuu tuhka. Kord haige olnud taim ei pruugi järgmisel aastal uuesti haigestuda. Olenevalt sademetest ja kastmisest võib uuel aastal olla teil taas terve taim.
Tahmlaiksus- seenhaigus, ei ole taimele ohtlik. Kannatab dekoratiivsus.
Jahukaste- seenhaigus, ei ole taimele ohtlik. Kannatab dekoratiivsus. Kergemini nakatuvad põuasel suvel, aitab kastmine ja tihedate taimede hõredamaks istutamine.
Aed-leeklill on kindlasti tänuväärne ja uhke õitseja aias, mille kasvatamist ei tasuks karta. Pidage meeles kolm kõige olulisemat asja ja nautige õisi:
- Põuasel suvel kastke.
- Istutage hõredamalt, et õhk saaks liikuda.
- Eelistage haiguskindlamaid sorte.
(Foto: Rain Aduson)
